17.03.- 17.04 jätkasid Londonis äriteenuste osakonna õpilased (2x bürookad, 2x itikad + 3x raamatupidajad), kelle praktika sisse pidi jääma ka Brexit, kuid siiski läks teisiti. Lugege kindlasti ka raamatupidajate blogi “Raamatupidurid Londonis“.
Praktikahooaja Londonis lõpetavad IT-17 noormehed, kes viibivad Londonis 22.04. – 24.05 ning saabuvad vahetult enne projekti lõppemist.
Sandra Juhkam BT-18 – Ma käisin Inglismaal praktikal 17.03-17.04.19. Minu praktikakoht oli Londoni kesklinnas Westminster kitchenis. Peale minu oli veel praktikal mu klassiõde Brenda, IT õpilased Jarmo ja Kaspar ja raamatupidajad Hedi, Susan ja Richard.
Meie vahva seltskonna reis sai alguse Tallinna lennujaamast kust lendasime Inglismaale. Lend oli õnneks lühike ja möödus ilma takistusteta. Meie elamiskoht Londonis oli poole tunni kaugusel kesklinnast. Meie armsas majakeses elasid veel peale meie Türklased ja Leedukad.
Westminster Kitchen, kus mina ja mu klassiõde Brenda praktikal olime on restoran, mis pakub inglisepäraseid toite. Meie peamisteks ülesanneteks oli klientide teenindamine ja baaritöö. Lisaks sellele saime proovida ka sekretäri tööd ja isegi natukene aimu raamatupidamisest. Võibolla raske oli praktikal see, et me ei olnud õppinud veel etiketti. Seega me ei olnud veel kursis kõikide erinevate nõude ja kommetega. Aga samas töö käigus jäid kõik asjad meelde. Ja meil olid väga head ja toetavad töökaaslased, kes seletasid meile asju, mis muidu võivad elementaarsed tunduda kellelegi, kes seda õppinud on.
Mulle väga meeldis Inglismaal ja lähen sinna kindlasti tagasi, sest see reis oli vahva seiklus. Minu õnneks oli meie reisi seltskond ka väga vahva ja toetav. Mina soovitan seda praktikakohta rohkem kokkadele või majutusteeninduse õpilastele, sest kokkuvõttes bürootööd tegime me seal suhteliselt vähe.
Susan-Carol Marjapuu RP-17 – Kuuldes esimest korda võimalusest minna välispraktikale, olin sellest kohe huvitatud. Järgmine mõte oli aga kohe – miks peaksin mina valituks osutuma? Kindlasti on teisigi, kes tahaksid minna ja vääriksid seda võimalust minust rohkem. Kuna olin eneses väga kahtlev, jäigi minu kandideerimine üsna viimasele hetkele. Aga mõtlesin, mis seal ikka, kui valituks ei osutu siis olgu nii ja kui osutun, siis on väga hästi!
See aeg, kui pidi ootama vastust, kas saab või ei saa Londonisse praktikale, tundus meeletult pikk. Kui see vastus lõpuks tuli – „jah“, saabus muidugi teistpidi paanika. Ikkagi kuu aega kodust, koerast, koolist eemal, tõenäoliselt eksamiks õppimiseks palju aega ei jää… On see ikka hea mõte!? Õige vastus – see oli parim mõte üldse! Kui mitte nüüd siis millal veel!?
Minu praktika toimus raamatupidamisteenust pakkuvas ettevõttes Akademi Accountancy. Praktika kestis kuu aega ehk neli töönädalat. Praktikal pidin põhiliselt sorteerima ettevõtte dokumente. Ostuarved tuli sisestada Excelisse ja edasi importida raamatupidamisprogrammi. Lisaks oli vaja sisestada ka ettevõtte müügid Excelisse. Kuluarved, pangatehingud ning palgad tuli otse raamatupidamisprogrammi sisestada. Minu praktika ettevõttes oli kasutusel raamatupidamisprogramm VT Transaction +. Mulle meeldis see programm, kuna seda oli lihtne kasutada ja ei olnud keeruline juba esimese nädala lõpuks selle kasutamises pädev olla.
See, kuidas ja millises koguses erinevaid dokumente ettevõtete poolt saadeti oli üsna muljetavaldav. Paljud ettevõtted olid toitlustusega tegelevad ja dokumendid ei olnud alati just kõige puhtamad või organiseeritud… Esialgu tekitas veidi üllatust, kui avastasid, et kaasa on pakitud ka näiteks 2016 aasta arved, aga mida kauem praktikal olin, seda vähem see imestust tekitas lõpuks.
Praktikal sain kasuks olla ka erinevate administratiivsete ülesannete täitmisel – dokumentide skännimine, dokumentide ümbrikusse panemine ja nende ettevalmistamine postitamiseks jne. See oli üsna hea vaheldus sellele, kui terve päev oli saanud juba tegeleda dokumentide sorteerimise ja sisestamisega, mis oli silmadele üsna kurnav. Telefonile ma siiski kordagi ei vastanud, sest enamus kliendid on Türgi päritolu ja inglise keelt paljud ei räägi üldse.
Kolleegid minu praktikakohas olid lihtsalt imelised! Ma võiksin nendest ainult ülivõrdes rääkida. Kui ma muidu olen suhteliselt kiire kohanemisvõimega, siis seal toimus see kõik kuidagi veel kiiremini. Tundsin juba esimese nädala lõpuks, et ma olen täiesti oma inimene. Ma tundsin ennast vajaliku ja kasulikuna. Kontoris oli meid koos minuga kokku 11. Kontor ei olnud väga suur, kolm ruumi töö tegemiseks, köök, 2 WC-d ning paar ruumi dokumentide hoiustamiseks. Samas oli see äärmiselt hubane kontor ja kui ma muidu eelistaksin töötada pigem üksi oma ruumis, siis sealse keskkonnaga harjusin ma väga ruttu ära. Igatsen väga seda kohta ja neid inimesi ning plaanin neile kindlasti külla minna.
Kes muretsevad välispraktikale kandideerimisel oma keeleoskuse pärast, siis arvan, et sellel ei ole mõtet. Kui oskad inglise keeles suhtlustasandil vestelda, ei tohiks mingeid probleeme esineda. Erialaselt saab mingid väljendid varem selgeks õppida jne. Minul isiklikult muidugi inglise keelega probleeme ei ole aga naljatasin küll, et kuna töötan türklaste keskel, siis kindlasti keeletase pigem langeb. Kokkuvõttes jäi see muidugi samale tasemele. Kolleegide arvates oli ka minu keeleoskus väga hea ja mingeid probleeme kordagi ei esinenud. Sain isegi suheldud kolleegiga, kes inglise keelt väga palju ei rääkinud, kasutasime lihtsaid väljendeid ja saime räägitud ka muust kui lihtsalt tööst. Ei saa eeldada, et kõik on kõiges väga head, samas ei tasu ennast ka alahinnata, vaid anda endale võimalus! 🙂
Ainus miinus praktika puhul oli vähene vaba aeg. Õhtul koju jõudes oli esimene mõte, et saaks süüa ja edasi oli lihtsalt väsimus. Seega põhiline ringi tuuritamine jäi nädalavahetustele ja neid jäi ikka väheks. Mõned kohad, mida oleks tahtnud näha, jäid nägemata aga samas ei kahetse ma miskit ja olen õnnelik selle üle, mida näha ja kogeda sain. Jään Londonit igatsema ja põhjust tagasi minna on küll ja veel.
Pika jutu kokkuvõtteks – kui kahtled, kas minna või mitte, siis kindlasti minna! See kogemus, mille välispraktika annab, on meeletu. Õpid rohkem ennast ja teisi tundma, tutvud uue kultuuriga jne… Haara võimalusest! 🙂
BLOGI – https://raamatupiduridlondonis.wordpress.com/
Hedi Vallik RP-17 – Mina tegin oma praktika kahes ettevõttes: Global Accountancy Services ja Erbiller Jewellers. Põhiliselt ikkagi viimati nimetatud asutuses, kuigi esialgu arvasin, et see on pigem lisatöö, kui raamatupidamist teha ei ole. Tegelikkus kujunes oodatust täiesti erinevaks. Mul ei olnud juveelipoes töötamise vastu midagi, sest kolleegid olid toredad, aga ma läksin ju raamatupidamise praktikale. Esimesel nädalal oli pettumus suur, aga sisimas siiski lootsin, et saan ka raamatupidamist teha. Rõõm oli suur, kui ühel päeval sain ostuarveid sorteerida. Õnn oli üürike, sest see jäi mõneks ajaks ainsaks korraks. Teist korda sain veel tegeleda raamatupidamisega, mille käigus sain enda poolt sorteeritud ostuarved programmi sisestada. Natuke sain ka dokumente arhiveerida. Põhjus oli lihtne: juhendajal ei olnud väga palju tööd raamatupidajana, kuid hulganisti muid kohustusi. Seepärast kujuneski minu praktika Londonis pigem teenindusalaseks. Sain uusi teadmisi ehetest ja kullast üldiselt. Näide selle kohta, et elus ei lähe asjad alati nii, nagu mõtled.
13.01.-13.02.2019 on Londonis praktikal kokaeriala õpilased Kevin Miinpuu, Anabel Vahtra, Alondra Mäetaga ja Kelly Sell. Anabel ja Alondra töötavad London Eye lähedal asuvas restoranis Westminster Kitchens, Kelly tööpaigaks on Jones Family Kitchen’s ning Kevin töötab sama restoranipidaja teises restoranis, mis asub Shoreditch’i piirkonnas.
13.02. – 15.03 jätkavad kokapraktikat KO-17 täiskasvanud õppijad. Seekord on Londonisse minemas Ave Heringas, Kairit Errit, Regina Bauer ja Raili Severt.
Kelli Sell K-17 – Minu kuuaega Londonis möödus hästi, mul oli parim praktika koht. Ma sain sealt kõikidega läbi. Meil oli 3 erinevast riigist kokkasid. (Leedu, Itaalia ja Inglismaa)
Praktikajuhendaja ja teised kokad andsid mulle jõukohast tööd. Meil oli üks kokk, kes rääkis mulle, et tema käis ka Londonis koolis ja õppis kokaks, et tema kool ei olnud nii hea ja sellepärast ta andiski mulle hästi palju erinevaid töid.
Seal oli väga palju uusi asju, mida ma polnud kunagi teinud aga sellepärast ongi välismaa praktika hea, õpid asju tegema mida Eestis ei saa.
Kõige rohkem meeldis mulle eelviimane ja viimane päev(10-11.02) Ma sain teha peakoka tööd, väljastada roogi, kasutada Josperit (söeahi), ja need kaks päeva olid kõige töörikkamad ja andsid rohkem kogemust, kui see, et koorin kartulit või porgandit.
Mina saan öelda, et minu praktika oli parim koht praktika läbi viimiseks, ei kujutaks ette kui oleksin pidanud kuskil mujal olema.
Soovitan seda kohta kõikidele!
Minu nimi on Karl-Kevin Miinpuu, õpin HKHKs ja olen teise kursuse kokk. Sooritasin oma välispraktika Londonis. Minu praktika algas jaanuaris ja kestis täpselt üks kuu. Nüüd tagasi vaadates möödus see aeg megakiirelt ja huvitavalt.
Alguses esimestel päevadel avastasime Londonit. Juba esimesel õhtul Londonis, mõtlesime neljakesi, et läheks sõidaks rongiga kesklinna ja vaataks ringi, see oli väga hea mõte, nägime London Tower Bridge ja
natuke London Eyed. Teistel päevadel tutvusime ka teiste Londoni põhi vaatamisväärsustega, käisime Hiinalinnas söömas ja vaatamas muusikali “Mamma Mia”, mis oli mega võimas.
Minu töökohaks oli The Jones Family Project ja restoranipoolne juhendaja oli peakokk Sadulla, kes oli väga tore ja jagas minuga igasuguseid õpetussõnu nt: “To it nice or to it twice”. Mulle taheti õpetada kuidas teha erinevaid roogasid, kastmeid, desserte jne.
Alguses tegin ma köögis rohkem ettevalmistusi, koorisin segasin kastmeid jne. Lõpupoole sain rohkem eelroogasid ja desserte välja panna. Alguses möödus tööl aeg väga aeglaselt aga hiljem kui olin juba inimestega tuttavaks saanud läks ka tööl aeg väga kiirelt.
Londonis olles juhtus meil mitmeid kordi rongidega naljakad lugusid, küll ükskord nad hilinesid väga palju või teinekord olid üldse tühistatud, aga ka nendest kogemustest õppis väga palju. Saime Alondraga teada, kuidas
sõita bussiga koju. Kahjuk on buss Londonis kõige aeglasem ühistransport.
Vahepeal tabas meid ka koduigatsus ja siis oli selline tunne, et tahaks koju ära minna ja midagi ei taha teha, aga targemaid inimesi kuulates, tuli end kogu aeg tegevuses hoida ja vaba aega nautida ja seda me ka tegime. “Mamma Mia” muusikal oli väga võimas ja seda soovitaksin ma kindlasti kõigile. Ka London Eye ja Sea life olid väga võimsad ja huvitavad, sellist asja Eestis ei näe.
Kokkuvõttes jäin ma oma praktikaga väga rahule, tööl olid inimesed toredad ja abivalmid. Üldse olid inimesed seal sõbralikumad ja lahkemad. Elukoht oli ka enam-vähem korralik, lihtsalt seal oli vahepeal väga külm ja niiske. Aga ikkagi nüüd tagasi vaadates mulle meeldis, õppisin väga palju uut ja arenesin üldiselt.
Regina Bauer KO-17 – Minu praktikakohaks oli turistidele mõeldud grillmaja London Eye ja Parlamendihoone läheduses. Koha nimi on Westminster Kitchen, omanikud on türgi juurtega abielupaar, keda oli igapäevaselt majas söömas ja liikumas näha. Töökaaslased olid kõik kusagilt mujalt tulnud inimesed, näiteks Türgist, Lätist, Poolast, Liibüast ja Egiptusest. Oli ka muid rahvaid esindatud, igati kirju seltskond koos.
Köögis olid tööl küll ainult mehed, kuid mingit madalamat tunnet nad ei tekitanud, usaldati igat ülesannet täitma ja pandi klientidele toitu valmistama ja serveerima juba esimesel õhtul. Alustuseks anti küll lihtsamaid töid, nagu kartulite koorimine ja köögiviljade tükeldamine. Esimene punkt liinil oli pitsaahju ees, kus õpetati selgeks menüüs pakutavad pitsad ja jäeti nende kokku panemine, küpsetamine ja serveerimine ainult minu ülesandeks. Lisaks oli tööpunkti puhtus ja vajalike toorainete olemasolu minu kontrollida ja korrigeerida.
Hiljem lisandus muid punkte köögis juurde. Praktika lõpuks olin proovida saanud grillil liharoogade valmistamise ja serveerimise, eelroogade ja magustoitude valmistamise ja serveerimise. Kõige toredam oli muidugi klassikalise Inglise fish and chips valmistamine. See siis roog, mida kindlasti tahaks koduses keskkonnas uuesti teha.
Peakokk oli väga huvitatud minu õpetamisest ja tuletas seda ka kaastöölistele meelde. Ta selgitas ja näitas, kuidas asju tuleks nende köögis valmistada, millised peaksid road taldrikul kliendi ette jõudes välja nägema. Köögipersonal võttis omaks väga kiiresti ja rakendas igasse tööaspekti. Poisid viskasid nalja ja ajasid vabadel hetkedel ikka juttu, uurisid Eestis elamise kohta, soovitasid kuhu vabadel päevadel minna ja kuidas elu Londonis tegelikult peaks käima. Mõni soovitus oli muidugi mitte kõige meeldivam, näiteks Bakerloo metrooliin ei ole minu jaoks õige valik.
Elu Londonis, kui kohalik, oli vägagi tajutav. Kuna elukoht oli töökohast piisavalt eemal, sai igapäevaselt liikuda linnas kui täiesti oma inimene. Metroo on endiselt lemmik viis ringi liikumiseks, kuigi proovisin ära nii musta takso kui ka kahekordse punase bussi. Inimesi on palju ja on tunda, et ega Londonis inglasi väga ei olegi enam, pigem ikka teised kultuurid ja rahvad. See tõi endaga huvitava võimaluse proovida erinevaid kööke, mida Eestis ehk ei saakski igal pool teha.
Lõpetuseks pean ütlema, et kogemus oli kogu seda rändamist ja rahmeldamist väärt. Pidin tegema kokapraktika ja seda sai kogu raha eest tehtud. Sain keelt harjutada, uut kultuuri kogeda ja palju eredaid mälestusi. Mida veel võiks üks väiksest maakohast eesti piiga soovida?
Detailsema lugemise jaoks annaksin siinkohal oma blogi aadressi: http://tinyurl.com/lndprakt