Meie hooldustöö- ja tegevusjuhendajate õpetajad Leili Mutso ja Monika Salumaa ning praktikakoordinaator Annika Armipaik-Nukki viibisid Erasmus+ õppereisi raames Hollandis, et külastada ja sõlmida koostöökokkuleppeid sealsete partnerettevõtetega.
Õpirännet Hollandisse planeeris, koordineeris ja viis läbi Rini Blankers organisatsioonist Blankers-Hage. Tegemist on inimesega, kes on käitumisekspert, õendusala esindaja ja täiskasvanute koolitaja ning kelle igapäevatööks on meeskondade juhendamine kui intellektipuude-, autismispektrihäire-, ajukahjustuse- või dementsusega inimese käitumisega asutuses või kodus toime ei tulda. Samas on Rini estofiil, kes veedab oma vaba aja Läänemaal Leila külas, omades seal väikest, tagasihoidlikku maja ning on tihedalt seotud eesti erihoolekandega pea 20 aastat.
Esimene asutus, kuhu meid viidi oli vanadekodu „The Rose Garden“ – ööpäevaringset hooldusteenust pakkuv üksus 66-le dementsele kliendile. Kliendid elavad 8-le inimesele mõeldud gruppides, kus põhirõhk on teenust pakkuda kodusarnases keskkonnas. Igal kliendil on oma magamistuba, elutuba, WC ja vannituba. Koosolemise ja tegutsemise võimaldamiseks on igal osakonnal oma avatud köögiga elu- ja söögituba. Toitu valmistab iga osakond ise.
Meie mõistes on asutuses päris palju personali: hooldus-töötajad, hooldustöötaja assistendid, tegevusjuhendajad, terapeudid ja vabatahtlikud, kelle koguarvu me päris täpselt kindlaks ei teinudki, kuid visuaalsel vaatlusel oli iga grupi juures vähemalt 3-4 töötajat. Lisaks on asutus palganud erilise turvamehe, kes kannab samu vormiriideid mis töötajad ja kaasub kui kliendi käitumine personalile ohtlikuks võib muutuda. Vanadekodu teeb tihedat koostööd ülikoolidega, olles kliiniliste uuringute praktikabaasiks, et uusimaid teaduslikult põhjendatud tehnoloogiaid ellu rakendada . Meile tutvustati Programmi „Pilv“, mis on suunatud vanurite reieluukaela murdude ärahoidmiseks. Tegemist on spetsiaalse vööga, mis vanuri kukkudes toimib nagu õhkpadi. Vahend on küll kallis (rent ühes kuus 90 eur), kuid siiski märksa odavam kui reieluukaela murru ravi koos rehabilitatsiooniga. Teine innovatsioon puudutab lõhnade kasutamist dementsusega inimese ärevuse maandamiseks. Meetod sisaldab erinevate lõhnade katsetamist iga kliendiga, sobiva/inimesele meeldiva lõhna välja selgitamist ja antud lõhna kasutamist kliendi ruumides. Igati püütakse ennetada rahustavate ravimite manustamist.
Het Raamwerk on asutus, mis pakub teenuseid ca 700-le intellekti-puudega inimestele. Hollandi mõistes on tegemist väikese organisatsiooniga, mille füüsilisi piire on külalisel keeruline hoomata, sest üksused asuvad piirkonnas laiali. Lisaks on Raamwerk rakendanud aastaid nn. tagurpidi integratsiooni põhimõtteid. Enam ei viida kliente elama kogukonda vaid hoopis kogukond tuleb ise elama klientide juurde. See tähendab, et asutuse territooriumil on kortereid ja maju ostnud tavainimesed. Ringi kõndides jääb pisut arusaamatuks, kes on klient, töötaja või tavaelanik. Kogu sisulise töö aluseks on normaliseerimisprintsiip – klientide elu peab olema nii normaalne kui võimalik.
Loomulikult on olemas ka üksused väga keerulise käitumisega inimestele, kuid nad ei torka kuidagi silma või on teadlikult varjatud „kunstiliste trikkidega“ – kõrge aed on maskeeritud disaini-elemendiks. Klientide arv erinevates osakondades on keskmiselt 6-8 inimest. Väga keerulise käitumise puhul kuni 4 inimest. Töötajate arv grupi kohta varieerub suuruses 1-4.
Normaalsus on ka see, et igal kliendil on päevasel ajal võimalus teha talle jõukohast tööd. Igal sammul nägime päeva-, töökeskusi, restorane, poode, minifarme, aiandeid, kus juhendajate toel saavad rakendust intellektipuudega inimesed.
Päevakeskus The Gading Leiderdorpi linnas on algselt mõeldud piirkonnas oma kodus elavatele omandatud ajukahjustusega inimestele. Tänaseks on kliendirühm laienenud, juurde on tulnud varajase dementsusega ja intellektipuudega täiskasvanud inimesed. Asutuse eesmärk on pakkuda neile inimestele töösarnaseid tegevusi erinevates töötubades: keraamika, disain, toiduvalmistamine, kunst ja puutöö. Lisaks saab samas hoones pakkuda ka vajalikke teraapiaid (loov-, tegevus-, füsio- ja psühhoteraapia). Klientidel on määratud kindlad ajad ja töötoad, kus nad osalevad, oma toodangu eest nad raha ei saa.
Mondraan College on kutsehariduskeskus, mille erinevad hooned asuvad üle Hollandi. Õpilaste koguarv on ca 40 000, meie külastasime õppekeskust Leideni linnas, kus koolitatakse lisaks muudele erialadele hooldustöötajaid, õdesid ja tegevusjuhendajaid. Viimased 3 aastat on kool rakendanud uut metoodikat töökohase õppe korraldamiseks. Kadunud on kõik loengustiilis tunnid. Õpilane paneb ise mentori abiga kokku oma õpitee ja vastutab selle täitmise eest. Aineid saab valida oma soovist/töökoha vajadusest lähtuvalt ja iga aine läbimiseks on selged mõõdikud, mis annavad teada kas antud distsipliin on omandatud või mitte. Samuti saab õpilane valida oma õppimiskiiruse. Üldjuhul on õpe 4 aastat, aga keegi ei keela sul õppida kiiremini ja lõpetada varem. Õpetaja töö on muutunud märksa keerulisemaks, sest eesmärk ei ole kellegi õpetamine vaid pigem suunamine, toetamine ja juhendamine. Lisaks sellele on õpetaja pidanud oma aine teisiti lahti mõtestama ja kogu vajaliku informatsiooni looma, koguma ja veebikeskkondadesse üles laadima.
Ja loomulikult Holland on ise maa, kus Eestist pisut väiksemal pindalal elab ca 17 miljonit inimest, kes kõik vist väga armastavad loomi. Vaatamata üleüldisele linnastatusele näeb pidevalt lehmi, hobuseid, lambaid, eesleid ja mida kõike veel……. Kujutage endale ette Lasnamäge, kus keset mikro-rajooni on kõigile kasutamiseks aiaga piiratud ala sigadele, lammastele, kitsedele ja kanadele. Koeri ei peeta tavaliselt ühekaupa, ikka näed kedagi 2-4 loomaga jalutamas nii pargis, rannas, kohvikus kui poes. Samas, on selge kord, kuhu loomaga minna ei tohi. Lillepõldudest ei suudagi midagi kirjutada, neid on igal pool ja vaated on õhku ahmima panevad.