Oma varasemate õpingute käigus ei jõudnud ma kunagi päriselt selleni, et end Erasmusega tuttavaks teha ning välispraktikale sõitmine oli pikki aastaid vaid kauge unistus, mida lubasin “kunagi elus teha”. Nüüd, olles loodusgiidi õppes, tundus välispraktika aga möödapääsmatu ja suurepärane võimalus oma teadmiste ning kogemuste täiendamiseks. Pean siinkohal ütlema, et HKHK välisõppe koordinaator Heli tegi kogu Eramuse-protsessi mulle põhimõtteliselt ühe e-kirjaga selgeks ja edasi läks nagu lepase reega. Huh, polnud üldse nii keeruline ja hirmus, kui algselt tundus!
Käisin praktikal loodusturismi- ja teaduse ettevõttesse The Naturalist. Väike turisimibaas tegutseb Assoori saarestikus asuval Faiali saarel. Vaalatuurid on Naturalisti üks suurimaid müügiartikleid. Nad tegelevad turismiga selleks, et rahastada samateemalist teadustööd. Ookeaniloomade uurimine ja nende näitamine turistidele käib käsikäes. Lisaks ka tuurid mandril, koos väikese taimeavastusvimka ja looduses kokkamisega. Ühesõnaga – ideaalne!
Naturalisti heal päeval 16-kohaline, muidu 14-kohaline kiirpaat on ookeanil väljas täpselt nii tihti kui ilm lubab. Kohtade arv paadis oleneb suurest vaalahuviliste kehakaalust. Ega tegelikult kunagi ei tekkinudki olukorda, kus ilm lubaks, aga soovjaid oleks vähe olnud. Nägin praktika jooksul väga palju mereloomi ning võib öelda, et mul on olnud õnne – juba oma esimesel retkel nägin sinivaala, kelle kohtamine pole kusagil maailmas just igapäevane nähtus. Õppisin lugema märke ja aru saama sellest, millal võib looma oodata veepinnale tõusmas. Samuti oskan nüüd aru saada sellest, kui erinevad on delfiinid liigiti ning kuidas nende käitumise ja välimuse põhjal neil ka vahet teha.
Minu praktikaülesannete kirjelduses seisis kenasti ühe ülesandena “vaalade pildistamine”. See ajas mind enne praktikale sõitmist kangesti naerma, aga kohale jõudes võtsin seda ülesannet täie tõsidusega ning proovisin metsikult hüplevas paadis, silmad soola täis, maksku mis maksab, vaalasid ja muid elukaid pildile püüda. Merel olles käib kõik väga kiiresti ja ütleme nii, et vaalade pildistamiseks läheb vaja professionaali. Minusuguse loodusimetleja keha lihtsalt kaotab võime telefoniga kusagil midagi zoomida, kui sul samal ajal sinivaal või Risso delfiin silme all oma ujumis- ja hüppeoskusi demonstreerib.
Taimesõbrana õppisin lisaks vaaladele korralikult tundma ka Assoori taimestikku. Koos energilise maagiidi Pedroga tuuritasime mööda saarekest iga ilmaga – sadagu taevast või pussnuge või vuhisegu tormituuled. Peale seda kogemust võin käsi südamel öelda, et Eestis küll sellist asja nagu “halb ilm” päriselt olemas ei ole.
Ülimalt suure koguse saare taimkattest on hõivanud invasiivsed taimeliigid, mille ohjamisega Portugali valitsus täna kurja vaeva näeb. Ka neile paharettidele sai praktika käigus uusi kasutusviise leitud – nimelt koostasin turistidele väikese raamatukese, mis Assoori taimi tundma ja ka sööma õpetab. Seesama võõrliikide vohamine loob aga saartele omamoodi lopsakuse ja hõngu, mis teisest küljest palju silmailu pakub. On ju näiteks igal teisel Assoori postkaardil ilutsev hortensia samamoodi Jaapanist sisse toodud võõrliik, mis tänaseks iga kohalikku teeperve kaunistab.
Lõpetuseks – nii erilisse kohta, kui seda on Assoorid, tuleb ikka ise kohale tulla ja omal nahal kogeda. Suurte mereloomade ja lopsaka taimestiku, vulkaanide ja kuumaveeallikate vahel seiklemise kogemust on väga keeruline sõnadega täpselt edasi anda. Kindel on see, et lahkusin Assooridelt kõvasti rikkama inimesena – nii kogemuste-tarkuste kui ka loodud sidemete osas. Soovin kõigile, kes välispraktikale minekut kaaluvad ikka julgust ja pealehakkamist. See kõik on palju lihtsam ja kordades väärtuslikum, kui te täna ette oskate kujutada!
Loodusgiid Pille seikadel saab silma peal hoida Instagramis @argimaagia